1. SISSEJUHATUS
Teatud juhtumil küsis keegi Jeesuselt: „Kas on vähe neid, kes saavad päästetud?“ Jeesus ei andnud sellele küsimusele otsest vastust, vaid ütles: „Püüdke (võidelge!) sisse minna kitsast väravast; sest paljud, ütlen ma teile, püüavad sisse minna, aga ei jaksa mitte.“
See Piibli lõik räägib aegadest ja tingimustest, mil inimesed otsivad, aga ei leia. Kuid me teame, et kes iganes praegu, täna otsib Issandat, see ka leiab Ta. Aga niisama kindlalt, kui me võime praegu Issandat leida, tulevad päevad ja asjad, mil on liiga hilja seda teha. Sellepärast ütleb prohvet Jesaja: „Otsige Issandat, kuni Ta on leitav, hüüdke Teda, kui Ta on lähedal. Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Issanda poole.“ Jesaja avaldus on väga kindel ja on selgesti arusaadav, et armuaeg ei kesta igavesti. Igaüks meist peab otsima Issandat nüüd, kuna on veel aega.
Millal ja missugustes olukordades inimesed otsivad Issandat, aga ei leia Teda? See on olulisem küsimus.
Kirjakohad: Luuka ev. 13 peatükk, salmid 23 kuni 30. Jesaja 55 peatükk, 6ja 7 salmid.
2. OLUKORD PÄRAST SURMA
Kõigepealt vaatleme inimese olukorda pärast surma. Heebrea 9:27 loeme, et „inimesel on määratud kord surra, aga pärast seda on kohus.“ Varem või hiljem saab surm osaks kõigile inimestele ja alati ei juhtu see siis, kui inimene on saanud vanaks ja ta päevade arv on täis. Paljud kohtuvad surmaga lapsepõlves või parimates eluaastates. Siis, kui elu näib olevat parimas korras, juhtub, et surm teeb ootamatult lõpu kõikidele lootustele ja unistustele hiilgavast tulevikust.
Surm ei ole hävitus. Inimese hing on surematu. Enamus inimesi on teadlikud faktidest, et pärast surma on elu. Paljud purunenud illusioonidega inimesed tunnevad tungi sooritada enesetapp. Nad arvavad, et surm on ainsaks vabanemise vahendiks põrgust, mis on nende patuse elu tagajärjeks. See osutuks kõige paremaks lahenduseks nende probleemidele, kui ei oleks elu pärast surma, kuid kindel veendumus, et jätkub eksisteerimine teisel pool hauda ja et see kestab igavesti, loob neis kohutava rahutuse ja ahastuse.
On siiski inimesi, kes väidavad, et pärast surma võib leida päästmist. Kuid Piiblis pole kusagil räägitud pöördumisest ja päästmisest pärast surma. Meil on võimalus otsida Jumalat ja omandada päästmine, kuni me elame siin maa peal. Haua taga ei ole meil enam sellist võimalust. On üks vana ütlus: „Kui puu kukub, jäetakse ta lamama.“ Ülima tähtsusega meie kõikide jaoks on valmis oleks surmaks. Me teame, et paljud inimesed ei taha rääkida surmast ja igavikust. Nad isegi keelavad oma lähedastel neile midagi surmast mainida. Siiski ootab surm meid kõiki.
Üks meie naabermaadest kannatas mõned aastad tagasi sõjakoledusi. Paljudele said surm ja meeleheide kohutavaks reaalsuseks. Mäletan üht kalmistut, kus nägin suurt ühishauda lihtsa ristiga, millele oli kirjutatud:
„On hea elada noorena, kuid on parem surra hea ürituse eest.“
Ma ei kavatse arutleda selle ürituse üle, mille eest nad olid ohverdanud oma elud. Ma tean, et paljud nendest, kes on siia maetud, on olnud minu isiklikud sõbrad. Nad olid parimates eluaastates, kui surm nad võttis. Me olime mitmed aastad olnud koos koolis ja ma mäletan, kuidas me soovisime üksteisele õnne, kui kool lõppes ja me lahku läksime. Sel päeval ei mõelnud keegi meist sõjast ja surmast. Meil kõigil oli kavatsus saada elult nii palju kui võimalik. Kuid mõne aastapärast puhkes sõda ja ei läinud palju aega mööda, kui kõik oli vaikne selles lõbusate noormeeste seltskonnas. Vaenlase kuulid niitsid nad maha ja nad vaevalt teadsid, kes see vaenlane oli. Need noored mehed surid oma elu künnisel. Nad olid alles hakanud elama. Ma ei tea, kas nad olid valmis selleks sammuks igavikku. Ma olin rääkinud neile Jumalast, kui me olime lapsed, seda ma tean; aga kas nad olid rahus Jumalaga ja omasid igavest elu, seda ma ei tea.
Või mõelge meie vapratele kaluripoistele saartel. Nad pidid oma ülesannet täitma ka pimedatel sõjapäevadel. Ma mäletan mõningaid neist, kes sõitsid miini otsa. See lõppes paadi ja meeskonna täieliku hävinguga. Isegi nende surnukehi ei leitud ja ei saanud pidada tavapäraseid matuseid. Meri võttis need noored töömehed ja ainult Jumal teab, kas nad olid selleks valmis või mitte.
Tuleb meelde ka kaks noort üliõpilast. Nad pühitsesid oma lõpetamist ning lahkusid mõneks ajaks peolt, et sõita veidi lähedal asuval järvel. Nad mõtlesid, et on tore nautida selle maipäeva suvesoojust. Ilmselt istusid nad väikeses paadis, rääkides tulevikust ja ühisest õnnest. Ent õhtul hilja oli külaliste hulgas suur ärevus, kuna noorpaar ei saabunud tagasi. Organiseeriti otsimineja järgmisel hommikul vara leiti kaks üliõpilasmütsi vee peal ujumas. Noorpaar oli kadunud sügavikku. Surm võttis nad, kui elu näis olevat parimas korras ja nende tulevik näis nii hiilgav. Kas nad olid valmis, ei tea keegi.
3. OTSIDES PÄÄSTIMIST PÄRAST SURMA
Võib kujutleda, et inimesed otsivad päästmist pärast surma. Päästmata hing, kes surma hetkel siseneb surmavalda – Hades´i – ei leia seal puhkust, ja on täiesti võimalik, et ta igatseb tagasi tingimustesse, millega ta on harjunud. Jumala sõna räägib meile selgesti, et surmavald on piinapaik. Seal ei leita puhkust ega rahu. Surmavald ei ole siiski päris põrgu, vaid põrgu eesõu. Õndsad hinged sisenevad surma momendil paradiisi, et hingata seal ülestõusmise hommikuni. Surmavallas tunnevad päästmata hinged igavese surma eelmaitset ja paradiis tähendab taeva eelmaitset päästetud hingele.
Rikka mehe ja Laatsaruse loos kirjeldab Jeesus selgesti olukorda pärast surma. Meile räägitakse, et rikas mees tõstis oma silmad üles surmavallas. Ta tundis valu, ta märkas ka teisi inimesi, kes õnnelikult puhkasid paradiisis, samal ajal kui ta ise kannatas ahastust ja piina. Ta nägi seal Laatsarust Aabrahami süles ja hakkas Aabrahami hüüdma: „Halasta mu peale ja saada Laatsarus, et ta oma sõrme kastaks vette ja jahutaks mu keelt.“ Keegi ei saa eitada, et ta palus ja otsis vabanemist – aga ta tegi seda liiga hilja. Isa Aabraham vastas: „Laps, mõtle, et sa oled hea põlve elus kätte saanud.“ (Luuka Ev. 16: 19-31)
Vaevalt on ükski teine väljend nii liigutanud mu hinge, kui see sõna ... Mõtle! ... Tuleta meelde! See räägib mulle, et päästmatud ei kaota mälu pärast surma. Nad mäletavad igavesti oma patuseid tegusid ja rumalust, olles mitte otsinud päästmist veel elus olles.
Nad mäletavad võib-olla palvetavat ema või isa. Nad mäletavad jumalalastest vendi ja õdesid ja teisi jumalakartlikke inimesi, kes hoiatasid neid patu pärast. Nad mäletavad võibolla liigutavaid ärkamiskoosolekuid, mil Püha Vaim töötas ja nad olid peaaegu valmis alistuma Jumalale. Nad mäletavad ka, kuidas nad tegid südamed kõvaks päästmiskutse vastu, kuidas nad ei pööranud mingit tähelepanu hoiatusele, kuidas nad tallasid jalge alla Kristuse eestpalveid ja verd ning jätkasid oma elu, tehes oma tahtmist. Minu arvates on ainult kõige selle meenutamine juba põrgu eest, kuid, kallis lugeja, see on ainult algus. Minevikku taga nuttes ootab hing lõplikku kohut, kus on pisarad ja hammaste krigistamine, kuna ei mõistetud kasutada oma armuaega.
Kui rikas mees järk-järgult mõistis, et ta ei saa oodata endale mingit abi, hakkas ta järsku muretsema oma vendade pärast. Ta palus, et Aabraham saadaks Laatsaruse tema vendade juurde neid hoiatama. Kuid ka selle palvele polnud vastureageeringut. Surmavallas enam ei ole palvevastuseid. Kui ta oleks varem hüüdnud Jumala poole ja otsinud päästmist, oleks ta võinud olla suuteline päästma ka oma vennad igavesest hukatusest, kuid nüüd oli liiga hilja. Pärast surma on liiga hilja hakata muretsema oma lähedaste päästmise pärast. Kui me tahame oma naabreid ja sugulasi selles asjas aidata, peame elus alustama, muidu kaotame võimaluse selle tegemiseks.
4. OTSIDES PÄÄSTMIST PÄRAST KRISTUSE TEIST TULEMIST
Tahan teie tähelepanu juhtida ühele teisele asjale, mil on liiga hilja otsida päästmist. See aga võib saabuda isegi enne surma. Aeg, mida ma mõtlen, on päev, mil Jeesus tuleb tagasi.
Matteuse evangeeliumi 25. peatükis räägitakse kümnest neitsist, kes läksid peigmehele vastu. Kuid peigmees s.o. Jeesus viivitas, kõik neitsid jäid uniseks ning uinusid magama. Keskööl kuuldi häält: „Vaata, peigmees tuleb!“ Ehmunult tõusid kõik neitsid ja hakkasid end peigmehele vastu minekuks ette valmistama. Aga viiel neist polnud piisavalt õli lampides, ja kui nad läksid seda otsima, tuli peigmees. Need neitsid, kes olid valmis läksid temaga pulma – ja uks suleti. Majaperemees oli see, kes sulges ukse.
See tähendamissõna selgitab meile, mis õliga juhtub Kristuse teisel tulemisel. Mõned on selleks valmis olles Püha Vaimuga täidetud kuna teised mitte.
Praegu me usume, et neil päevil ligineb Kristuse teine tulemine! Me rõõmustume sellele inimesele sündmusele mõeldes! On ajamärgid, mis meile selgelt räägivad, et Tema tulemise päev on lähedal. Me näeme siis Teda, kes päästis meid patust ja puhastas oma veres. Me tunneme ülestõusmise väge ja saame vabaks maistest sidemetest ning moonutustest, nagu Piibel räägib. Ja me oleme igavesti Kristusega koos. Imeline!
Kuid mis saab nendest, kes pole valmis selleks päevaks? Me loeme tähendamissõnas, et uks suleti. Kes sulges ukse? Majaisand. Kes on see isand? – Jumal ise. Kui Tema suleb, on see suletud, ja kui Tema avab on see avatud.
Kristuse tulemisel suletakse päästmise uks nendele, kes kunagi ei pannud tähele Kristuse kutset ja ei võtnud Teda vastu kui isiklikku Päästjat. Siis ärkavad paljud, tundes tõsiasja, et armuaeg on lõppenud. Enam ei kuulda Jumala kutsuvat häält. Tema pühad on kadunud maa pealt. On juhtunud kohutavad asjad ja liigutanud neid nende olemuse sügavusteni. Näiteks kaks meest töötasid koos põllul, üks neist võeti Kristusega ausse, teine jäeti maha. Ta ei olnud valmis. kaks naist olid jahvatamas veskil. Üks võeti üles, teine jäeti maha. Ta polnud valmis. Võin kujutleda ahastust ja valu, mida tunnevad mahajäänud, kui nad mõistavad, mis on tegelikult juhtunud, s.t. on toimunud Kristuse teine tulemine, kui Ta on viinud oma rahva ära maa pealt olema ühes Temaga.
Siis on siin maa peal kohutavad päevad. Piibel nimetab seda suureks viletsuseks, mil Jumala vihakausid valatakse selle vaese maa ja tema asukate peale.
Kristuse teine tulemine ei toimu nagu esimene. Teisel korral tuleb Ta väes ja Ta tuleb kiiresti – ühel silmapilgul.
Rääkisin sel teemal ühel äratuskoosolekul. Koosoleku lõpul läksin ühe noore mehe juurde, kelle vanemad on kiriku liikmed. See sõnum oli liigutanud mu hinge ja tundsin tõsidust, kui pöördusin noore mehe poole ning ütlesin: „mis sa arvad, kuidas sa end tunned, kui Kristus on tulnud ja sinu vanemad on üles võetud, et olla ühes temaga, aga sina oled maha jäetud, et osa saada suure viletsuse ahastusest?“ Ta vastas mulle otsa ja ütles: “Seda ei juhtu kunagi. Kui näen Kristust tulemas alistan end otsekohe Temale ja saan päästetud.“
„Kallis noor sõber, siis ei ole aega millega sellise jaoks. Kristuse tulemine toimub ühe hetkega.“ Kui me kasutame sõna „moment“, arvestame mõnikord 10 minutit või poole tunniga, kuid kui Jumal Sõna räägib momendist, tähendab see väga lühikest aega – nagu välgusähvatus. Kristuse tulemine on selle sarnane ja nende jaoks, kes pole valmis, ei ole aega ettevalmistuseks. ( 1 Korintose 15: 52; 1 Tess. 5:2.)
tahan rõhutada seda punkti ja teha selgeks, et ülima tähtsusega on see, et me igaüks oleme korraldanud kõik asjad nii Jumala kui inimestega. Lubage mul neile nõu anda, kes on veel noored. Ära lükka oma otsust Kristust vastu võtta päevagi edasi. Sa ei taha ju seista väjaspool taevaust, kui Jumal on selle sulgenud?
5. SÜDAME KÕVAKS TEGEMISE OHT
Veel on üks aeg, mil on liiga hilja saada päästetud, ja see küsimuse all olev aeg võib samuti tulla enne surma või isegi enne Jeesuse teist tulemist. Kui inimene teeb oma südame kõvaks jumaliku päästmis kutse vastu ja järelikult Püha Vaim lahkub sellest inimesest, ei ole enam päästmise lootust. Me peame meeles pidama, et on võimalik kurvastada Jumala Püha Vaimu ja kui me nii teeme, pole me enam võimelised kuulma Jumala häält ega tajuma Püha Vaimu märguandeid südames.
Piibel annab selle kohta väga tõsise illustratsiooni s.o. Jeruusalem, kes pole tähelepannud oma armukatsumisaega. Meile räägitakse, et kui Jeesus tuli linna lähedale ja vaatas seda, hakkas Ta nutma linna pärast (Luuka Ev. 19:41jj)
Ma tahaksin Temalt küsida, miks Ta nuttis. Rahvamassid olid Talle austust avaldanud. Mõned olid laotanud oma riided Ta teele. Teised olid lõiganud puude oksi ja visanud neid Tema teele, hüüdes: "õn nistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, hosianna kõrges. Tema jüngrid olid ühinenud kütusega. Kõik peale variseride näisid olevat õnnelikud.
Kuid Jeesus nuttis, kui Ta vaatas linnale. Ta nägi linna ja inimesi, kes ei võtnud vastu päästmise sõnumit. Ta ütleb, et oli soovinud neid koguda, nagu kana kogub tibud tiibade alla, aga nemad ei tahtnud. Ja nii hüüab Ta täis kurbust: "Kui sina teaksid sellel päeval, mis sinu rahule tarvis läheb! Ent nüüd see on pandud varjule sinu silmade eest. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu umber valli ja piiravad sind ja vaevavad sind kõikepidi. Ja lõhuvad sind maha maatasa ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, sellepärast et sa ei ole tundnud oma armukatsumisaega."
Jeruusalemal oli olnud oma võimalus. "Tema tuli sellesse, mis tema oma, ja Tema omad ei võtnud Teda vastu." (Joh. Ev. 1:11)
Mõni aeg hiljem kannatas Jeruusalem tohutu laastamise all — kõige hirmsam katastroof, mil metsik armee ründas linna ja toidupuudus linnas muutus nii kõhutavaks, et emad isegi tapsid oma lapsi ja sõid neid. Arvukalt juute löödi siis tänavatel risti. Südame kõvaks teinud linn kohtas hukatust, sest tema elanikud olid tagasi lükanud Päästja. Enam ei olnud mingit pääsemise võimalust, sest nad polnud tähele pannud oma armukatsumisaega .
Ajalugu räägib meile paljudest sellistest juhtumitest, mil linnad ja rahvad on hukkunud oma südame kõvaduse tõttu.
6.IGAL INIMESEL ON OMA ARMUAEG
Rohkem ei räägi me suurlinnadest ja rahvastest. Kontsentreerugem nüüd hetkeks üksikisikule. Igal inimesel isiklikult on eriline armuaeg ja on äärmiselt oluline seda kasutada.
Noorus on kõige enam armuajaks. Jumal kutsub alati noori mehi ja naisi endaga osadusse ja on tuntud tõsiasi, et enamus praegu aktiivselt kristlikus töös olevatest inimestest said päästetud noorena. Kui me teeme oma südame kõvaks esimese kutse vastu, kordab Jumal seda mitte ainult üks või kaks korda, vaid palju kordi. Iga kord, kui me Tema kutsele vastu paneme, kõveneb ometi me süda ja järk-järgult muutume nii tuimaks, et miski ei pane meid enam päästmist otsima. Inimese süda võib olla kõva nagu kivi, nagu tallatud tee või kuivanud maapind.
Jumal võib selja pöörata inimesele siis, kui ta on veel elus ja see juures enne Kristuse teist tulemist. Pole enam lootust patusele, kes jätkab südame kõvaks tegemist Jumala vastu, sest Jumal pöörab talle selja. Ta on pattu teinud Püha Vaimu vastu ja tallanud vabatahtlikult Kristuse verd jalge alla. Ta on pilganud Jumalat sellisel viisil, et ei jää enam päästmise võimalust. Pean kahjuks ütlema, et me mõnikord möödume sellistest inimestest oma töös. Nad on tegelikult surnud, kuigi nad väliselt veel elavad.
7. JUMALAPILKAJA SURIVOODIL
Mõned aastad tagasi nägin kadunud meest. Ta oli pilganud Jumalat palju aastaid ja jalge alla tallanud Jumala Püha Sõna. Ta oli suurtele auditooriumidele kuulutanud, et ei ole olemas Jumalat, taevast ega põrgut. Ta jäi tuberkuloosi. Veidi enne surma nägi ta nägemust kadu nud hingede elust ja sai tunda eelmaitset sellest, mis on igavikus varuks tema jaoks. See viis ta hullumeelsuse äärele. Ta hüüdis surmaahastuses: "Kas siin pole kedagi, kes võiks päästa mind sellest põrgust?"
Meie, vennad, seisime kolmekesi tema surivoodi juures, kõik me olime usklikud. üks, kõige kogenum meist, võttis välja Piibli ja püüdis leida mõnd lõiku päästmisest, et lugeda sellele mehele, Kuid Piibel näis olevat kinni pitseeritud. Ta ei suutnud leida midagi sobivat. Ja nii andis ta Piibli mulle üle, paludes midagi lugeda. Kuid kui ma hakkasu lehti pöörama, haaras mind selline hirm, et ma ei saanud lugeda. Sulgesin raamatu ja andsin selle kolmandale meist ning ütlesin, et ma ei kannata siin ruumis viibimist enam välja. Parem oleks, kui ta midagi loeks. Kuid ka kolmas meist koges umbes sama, mis mina.
Surev mees võitles meeleheitlikult, sirutas oma käed ette ja hüüdis: "Ma näen põrgu väravaid avanevat ja pole kedagi, kes päästaks mind igavesest hukatusest."
Taevas näis olevat vase sarnane. Sel juhtumil oli armuaeg möödu nud ja kõhutavalt värisedes lahkus ta surmavaida ning igavesse piina, kust pole tagasipöördumist. Ta oli pattu teinud Puha Vaimu vastu ja enam polnud tema jaoks mingit halastust ega päästet.
See kogemus täitis mu südame hirmuga ja ma ei unusta seda kunagi. Seepärast tahan ma igaüht hoiatada, et te ei teeks oma südant kõvaks jumaliku kutse vastu. Vaadake ette, et te ei jääks ilma Jumala armust.
8. PÄÄSTETUD NAINE SURIVOODIL
Sel mehel, keda just mainisin, oli õde, kes samuti suri tuberkuloosi, kuid ta oli kristlane. Mulle on räägitud, et kui ta lahkus, tundis ta eelmaitset taevast. Mitmed inimesed olid tema surivoodi juures. Kui ta oli lahkumas teisse ilma, hakkas ta rääkima. Ta rääkis kohaloli jatele, mida ta näeb ja kogeb. üks ta õdedest tõi tüki paberit ja pliiatsi ning kirjutas üles mõnda, mida ta kuulis, ja neid märkmeid hoiti see järel selles kodus kui väärtuslikku dokumenti.
Surev naine rääkis neile, et ta näeb Jeesust. Ta kirjeldas Ta ilu. Ta rääkis Tema puhtusest. Enam kui kaheks tunniks oli ta sellest täiesti kaasa kistud. Kui ta siis tuli teadvusele ja avas silmad, ütles ta juureso lijatele: "Kujutlege, ma olen olnud taevas. Olen nainud Jeesust. Ma ei taha enam kauem siin maa peal olla. Hüvasti, teie kõik." Siis sulges ta silmad ja lahkus õndsuse maale, kus pole enam kannatusi, haigust ega surma.
See naine oli tähele pannud oma armuaega. Ta oli kasutanud oma päästmise võimalust ja oli julge igaviku suhtes.
9. KES ON TEINUD PATTU PÜHA VAIMU VASTU ?
Sina, kes loed seda raamatut, oled ehk innukas otsija, kuid mõnikord ahvatletakse sind uskuma, et sa oled pattu teinud Püha Vaimu vastu ja et sul sel põhjusel pole enam mingit pääste võimalust. Mul on sulle mõned sõnad öelda.
Inimene, kes on pattu teinud Püha Vaimu vastu, on täiesti surnud kristlikule mõjule ja ei tee endale tüli vaimulike probleemidega. See, et sa oled otsija, tõestab, et sa ei ole teinud pattu Püha Vaimu vastu. Kui sa tõsiselt jätkad otsimist ja purustad kõik takistused, saad sa vabaks hirmust ja koged imelist päästmist. Kuid kui sa keeldud Jumala eestkostest sinu pärast ja teed südame kõvaks, oled väga ohtli kus olukorras, Sinu armuaeg on just praegu ja sa pead kasutama oma võimalust saada päästetud, enne kui on liiga hilja.
10. MEIE MAAILMAL ON JUST PRAEGU ARMUAEG
Just praegu liigub Jumal võimsalt kogu maailmas. Tuhanded ja tuhanded leiavad tee Kristuse risti juurde, kus nad saavad vabanemise pattudest ning päästmise oma hingele. See on kahtlemata viimane armuaeg Jumalalt, mida me võime oodata enne Kristuse teist tulemist, enne kui see ajastu ja praeguse asjade kord lõpevad. Sellepärast, kallis lugeja, otsi Jumalat, kuni Ta on leitav. Hüüa Teda appi, kui Ta on ligidal, sest just nüüd on vastuvõtmise aeg täna on päästepäev. (2Kor.6:2)
Kui sa tahad olla täiesti kindel, et omad igavest elu, ei tohi sa edasi lükata oma otsust Kristuse kasuks. Tule just nüüd Tema juurde. Kuigi su patud on veripunased, saavad nad valgeks nagu lumi. Võib olla sa tunned end murtuna ja lõhestatuna, Jeesus on suur Tervendaja. Usu läbi Tema sisse saavad kõik asjad uueks. Pimedus muudetakse valguseks ja öö päevaks. Sa leiad elu isegi surmas.
„Sest igaüks kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse” (Room 10:13)
11. KUIDAS JEESUST VASTU VÕTTA?
PALVE.
Pöördu Jumala poole järgneva siira palvega:
„Armas Jeesus. Andesta kõik minu patud. Päästa mu hing. Ma tahan kõigist oma pattudest lahkuda. Annan sellel hetkel oma elujuhtimise Su kätte. Tule nüüd minu südamesse, võta üle minu elu juhtimise. Tahan Sind järgida, Jeesus, olla Su jünger!
Tänan Sind, et oled mu palvet kuulnud ja et Sina oled mind nüüd päästnud. Olen palunud seda Jeesuse nimel.
Aamen."
NÜÜD, kus Jeesus on su südames, astu järgnevad sammud: